Jeesus pole kunagi varem olnud nii aldis ilmutama oma väge, kui Ta on seda just praegu, sest Ta pole kunagi varem olnud nii võimas, kui Ta on seda just praegu. Me usk peab ulatuma kaugemale surma punktist. See peab vaatama kaugemale kõigest, mis on surnud ja kuulutama: „Jeesus ei anna surnute osas kunagi alla!“ Seetõttu ei tohiks ka meie anda kunagi alla kellegi ega millegi suhtes – ükskõik, kui surnud mõni olukord ka ei näiks.
Pane tähele Jairuse ja ta tütre lugu (Markuse 5:21-43), kus Jeesus polnud vähimalgi määral huvitatud oma väe ilmutamisest uskmatutele. Ta muide lausa ütleb neile, et keegi ei tohi seal toas toimunust midagi teada (vt Markuse 5:43). Ehk teisisõnu: „Ärge rääkige neile, mida nägite. Las see ime jääda kõigi meie vahele, kes me siin toas viibime.“
Need, kes hoiavad vankumatult kinni oma usust, saavad osa ka Jeesuse ülestõusmisväe aulistest ilmingutest. Ainuüksi sina ja Issand olete teadlikud kõigist Tema isiklikest tegudest. Ta rabab sind jalust, Ta tekitab sinus elevust ja ilmutab sulle oma au!
Kristuse praeguse suuruse saab kokku võtta ühe võimsa lausega: „Tema kaudu oli elu“ (Johannese 1:4). Ta tõi ja toob ka praegu esile elu. Tema omab elu. Jeesus sai pidevalt uuendatud, kui ammutas oma salajastest reservaatidest, mis ei saanud kunagi tühjaks. Seetõttu polnud ta kunagi kurnatud tunglevatest rahvahulkadest ega näidanud ka kunagi üles kannatamatust.
Kui Ta kutsus oma jüngrid mõneks ajaks kõrvale, et veidi puhata, sõudsid nad üle järve vaiksesse paika. Kuid rahvahulgad ootasid neid ees sealgi. Jeesus ei öelnud mitte kordagi: „Oo ei! Jälle see problemaatiline kamp kõigi oma tobedate murede ja rumalate küsimustega. Et see ka kunagi ei lõppe!“ Ei. Kõiki neid rahvahulki nähes koges Ta hoopis suurt kaastunnet. Püha Vaim andis Talle uut jõudu ja Ta asus taas tegutsema. Ta päevad olid täis rassimist ja ööd täis palvet, kuid sellest hoolimata oli Tal aega oma väikeste lapsukeste jaoks!